Pikk tööpäev

Tänast tööpäeva alustasin sellega, et valmistasin garaaži pikendusjuhtme. Oranži kaabli ja kahe pesaga. Ise olin tulemusega nii rahul ja sain jälle aru, et ma vist tegelen palgatööna väga vale asjaga. Ühesõnaga, kui peaks töö juurest suuska saama, siis nälga ikka ei jää. Hakkan pikendusjuhtmemoguliks. Te ei kujuta ette, kui palju erinevat suurust, värvi ja olemist kaablit on võimalik osta. Valisin just oranži. Ise pärast veel mõtlesin, et kui ma kunagi suur ja tähtis juhtmemagnaat olen ja parasjagu "Club Angel-i" suurtellimust täidan, teen kindlasti violetsetes toonides kaablist. Pilti ma juhtmest siia panema ei hakka, kuna need mõned, kellel juba praegu jama majas on, näevad, millise ilusa asja ma teinud olen ja varastavad mu idee.
Auto juures sai ka palju tööd tehtud. Esitiivad ja kogu ninaosa sain maha. Tiivakaari katvate kroomliistude kättesaamiseks pidin tõmbneedid välja puurima. Puurist sain muidugi jagu. See murdus keskelt pooleks. Paraku polnud mul asenduspuuri võtta, siis viimased needid puurisin välja järele jäänud köndiga. Esitiibade olukord oli rahuldav. Roostet teriti ei olnud. Küll oli aga lahti koorunud värvi ja vana pahtlit. Ma ei saa aru sellest, et kui pole roostetust ega keevitust, ega auku, miks siis on vaja sinna pahtlit panna??? See eelmine omanik oli vist kõik detailid IGAKS JUHUKS üle pahteldanud.


Tiibade küljest saamine oli "tore" tegevus. Tegelikult ma tahaks sellele insenerile otsa vaadata, kes selle auto esitiibade kinnitamise välja mõtles. Kui mul poleks olnud plaanis kogu esiotsa lahti võtta, vaid näiteks üks tiib eemalda, oleks ma igaljuhul pidanud esiosa molekulideks lammutama. Siis kui juba hakkas tunduma, et nüüd on see tiib käes, selgus ikkagi, et kuskil on ikka veel paar kruvi kinni. Tiivad ja kroomitud stange olid esiosa juures ainukesed metallist objektid. Grill ja seda ümbritsev oli kõik plastikust. Metallist osadele ma ikka oskan eeltööd teha aga mis ma selle platikosaga teen??? Lahtist ja kooruvat värvi on seal piisavalt, aga kas sinna on ikka soovitav liivapaberiga ligi minna. Kui keegi teab siis andke nõu.

Ei oska siia mingit pealkirja panna

Lõpuks üle pika aja saan siia taas midagi kirjutada. Põhjus nimelt selles, et auto sai nüüd lõpuks tuppa ja eks katuse all ole ikka parem tööd teha. Vahepeal alustasin juba vaikselt keretöödega. Kõige lihtsamad asjad teha on loomulikult kapott ja pagasiruumi luuk. Sai pahteldatud, lihvitud ja muidu plötsedatatud. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et see auto hakkab koosnema ainult pahtlist. Eelmine omanik või remondimees sööb arvatavasti veel praegugi hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult männikäbisid, sest kõik raha kulus tal ilmselt pahtli peale. Mõnes kohas, kuhu lihvimiskettaga ligi julgesin minna, ulatus pahtlikiht peaaegu poole sentimeetrini. Pärast minu esimsest lihvimist ja pahtedamist nägi kapott välja selline:

Teine tööpäev 2

Sai ära võetud uksepolstrid. See toiming ei möödunud ka päris ilma kadudeta. Ühe ukse sisemine plastikust lukustuslink murdus mu meeletu jõu all. Mitte, et ma meelega...aga noh mul ikka juhtub ju. Sellest pole tegelikult midagi - selle liimib hiljem kokku. Ma ei tea tõesti kui palju omanikke ja remondimehi sellest autost üle on käinud, aga pärast nelja uksepolstri eemaldamist oli mul selline hunnik erineva pea, suuruse, keerme ja vanusega kruvi, et nendega oleks võimalik korraldada näitus nimega "Kõik Maailma Kruvid" või "Kruvide Kirju Maailm". Ilmselt olid originaalkruvid pikkade aastate jooksul ära kadunud ja siis oli sinna keeratud see, mis vähegi kätte juhtus. Tegelikult suht viha tegi kui iga järgmise kruvi või mutri jaoks oli vaja minna uue tööriista järgi. Kahju, et ei taibanud sellest kruvide paabelist pilti teha.
Põrandamatt sai ka puhtaks pestud. Ega muidu poleks sellest rääkinud siin, aga tuli kohe jälle meelde esimene tööpäev. Oi perse kui raske oli märga põrandavaipa üksinda autost kätte saada. Küll ta jäi kõikjale kinni ja ei murdunud nii nagu vaja jne. Erit häiriv, oli aga pärast iga libastumist libedal põrandal, avastada mõni tööriist või polt endal tagumikust. No vähemalt välja ta kuidagi sai ja nüüd puhtaks samuti.

Teine tööpäev 1

Teisel päeval puurisin esimese asjana suure hurraaga auto põhja sisse augud, et vesi välja lasta. Hiljem avastasin, et selle jaoks on põrandas augud täiesti olemas. Natukene peidetud kujul küll aga siiski. Samas, mis siin ikka irvitada. Mis vana auto see on, mis põhja alt läbi ei paista?:D. Peaasi, et mul ei ununeks need augud hiljem kinni keevitada:D
Kui vesi oli välja nirisenud, oli pilt selline. Siit on näha ka avaused põrandas, millest eelnevalt juttu oli ja mida ma esialgu üles ei leidnud (1 neist neljast on hästi näha paremal, keskel, kollase kummist lataka all). Ise pärast mõtlesin, et jumal tänatud, et ma neid nõretusauke just sinna ei piuurinud. Pärast oleks hakkanud veel auku augukattes parandama. See oleks üsna jabur olnud:D.

Lagi

Laega on natuke kehvemad lood. Lage kattev riie oli poolenisti alla kukkunud juba ostmise ajaks. Kiskusin selle nii palju lahti kui võimalik. Oleks tahtnud päris ära võtta aga ei viitsinud selle pärast katuseluuki lae küljest lahti võtma hakata. Panin selle riide katuseluugi vahele, et see kogu aeg ees ei ripuks.
Eelmainit`riide alt tuli välja porolon. Poroloniks oleks seda raske olnud nimetada, sest oma elastsuse oli see kaotanud täielikult. Pildilt on ka näha näppudega veetud jäljed laes. Peale selle pudenes see puudutamisel imepeeneks pulbriks ja lendles mööda salongi ringi päris pikka aega. Terve päeva mõtlesin seal, et millise hirmsa hingamisteede haiguse ma selle tolmu sisse hingamisest nüüd saan.

Käsi külge...

Esmaspäeval panin siis käe külge esimest korda. Kekkasin järgmine päev siis mõnedele netis, et panin käe külge jne. Sõbranna Hedi küsis selle peale kohe: "kuidas siis käsi on ka?". Einoh...aitäh toetuse eest:D
Aga ühesõnaga esimesel päeval kiskusin välja istmed ja põrdandamati.
Pilt nagu näga oli suhteliselt vesine. Mati alla oli ilmselt müra summutamiseks pandud paari sentimeetri paksune vatiinikiht. Selle koha peal, kus peaks olema autos istuja jalad, oli see vatiin vee all. Kiskusin kõik selle osaliselt juba kõdunenud vatiiniködi välja viskasin minema. Vesi jäi aga auto põrandale loksuma. See tegi mulle päris palju headmeelt. Kas tõesti on põhi nii korras ja ühtegi auku pole? Roostet tõepoolest ei paistnud...eriti.

Esimene päev

Täna panen siia pisut pilte. 3 päeva on nüüd jõudumööda tööd tehtud ja midagi olen suutnud ära teha ka.
See pilt sai tehtud laupäeval siis kui auto ära tõime. Leotusainete ja muu keemiaga hakkasid erivad detailid jälle läikima. Hea üllatus iseenesest. See raha, mille oleks üle-kroomimise alla panema, jääb nüüd alles. Ilmselt ei kujuta paljud ette, millises olukorras see auto oli pärast pea-aegu 10 aastat seismist. Mõned samblatükid, mis suure kaarega minema lendasid, olid vaid pisut suuremad, kui tikutoos.